3. päev. Välja vaated ei paista head.
Sõidame Tartust välja.
- Tead, see ala hakkab mulle päris selgeks saama.
- (Mingi mõnitus või?) Kellel kuidas võimalus on, eksole.Sealt poolt ei mingit reaktsiooni.
Raatuse rist.
-Ihii...Unustasin käiku vahetada.
Linnast väljasõit
-Uskumatu. Kuidas siis nii? Ma ju panin suuna sisse! Kuidas ta võib mulle niimoodi teed mitte anda - ta ju näeb, et mul pole kuhugi sõita.
- (Kuidas saab teine inimene süüdi olla, kui sina ainult kahte pedaali - pidur, gaas - tunnistad?) No eks sõida talle tagant sisse.
- Peaks küll!
- Ja siis sõidab tema õppesõidule sisse.
- See oleks alles kogemus!
Bemar sõelub õppesõidust mööda, nii et meie jääme õppesõidu taha. Huvitav, mida Fleg.S üritab? Eraldava haljasala kaudu möödasõitu?
- Hoia pikivahet.
- Ei las olla. Küll ikka kulgeb!
- Kus sul kiiret? Ei ole vaja talle nii persse tikkuda.
- Ei las ta tunneb ka, mis päris liikluses on! Sellised närvilised sõitjad.
Tee peal on pikk arutelu teemal kuidas, kiiruspiirangu rikkumine peaks olema normaalse inimese põhivajadustest. No... Nojah.
- Ma lähen võtan selle Miku punkti ka ära.
- See kuhu ta auto kinni ajas?
- Jah.
- Mis see sinu minemine targem on? Tahad ka autot välja kaevata?
- Ei ma lähen jala.
- (Ebatemalikud šovinimsi ilmingud). Ilma ei saaks kuidagi?
- Ei ikka nii magus punkt on!
...
- Ma jätsin jaki tegelikult sinna oksa otsa rippuma - töötõend on seal taskus.
Taas kord oma 6 tundi ühe kohapeal passimist, mis tipnes päikese põletusega.
Tagasiteel ilmneb, et töökaaslane on otsustanud, mina ei oska autoga sõita. Nii et kuigi võimalus oleks teha 2 päeva välitöid, siis minu pärast teeme ikka 3. Et ma eelmine aasta ja aasta enne töökaaslase pilti ilmumist seda tööd tegin, sellest ajalugu vaikib. Püüdsin veenda ikka efektiivselt tegema, kui võimalust on. Eks järgmine nädal selgu, kas kohale ka jõudis.
Pilt: L. Reitel
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen