See on, see on sadu, sadu.
(Ühe andeka geoloogi laulusõnad)
1. päev
Kohale sõitmine: pool teed kaugtuledega - õnneks pole mina roolis. Kolleegil volitus puudu. Kuulen koleegi hajameelsuse kohta koomilisi lugusid.
- Ma käisin eile poes ja ostsin endale toidukraami. Sa ei kujuta ette mis juhtus.
- Kohtasid pätte ja need võtsid kõik ära?
- Ei. Jah. Peaaegu.
- Kohtasid peni ja söötsid singi sellele sisse? (Küll ma võin ikka irriteeriv olla.)
- Ei. Jah. Peaaegu. Toetasin toidukraami katuse peale. Ma polnud isegi närvis ega midagi. Sõitsin minema.
- Noh? Juust kui kleepuv ja lapik jäi alles?
- Kurk ka. Uskumatu. Selline ümar asi.
- Singist muidugi kahju. Aga lõuna ikka olemas.
- Koju unustasin.
Jään baasile passima. Irriteeriv paigalseis, aga seekord on vähemalt soe. Kirjutan kirju - omamata võimalust neid postitada.
Eelmise nädala külm maja on mõne mehe päris ära ehmatanud, mistõttu tuleb inimliku pikkusega tööpäev. Abiline lahkub õhtuks Tartu suunas.
Kolleeg on joonud mõned õlled ja filosofeerivas meeleolus. Leiab, et ma peaksin tõepoolest ümbruskonnaga tutvust tegema - voored on ikka fantastilised. Kõhutäie nimel loobun viisakalt. Selleks ajaks kui aeg tekib, on juba pime.
Vastu ööd saan males pähe.
2. päev
Kolleeg baasil.
Minul orienteerumine ja autoga sõitmine: mõlemas olen ülimalt nõrk.
Tee on hirmus rööpmeline, põhi madal. Mõtlen: seda teedpidi ei tahaks küll tagasi sõita - kauaks mul seda õnne ikka jätkub. Jalg tudiseb ja esimese hooga olengi vales kohas. Varem kohatud veise pealuu tuleb kuidagi kahtlaselt tuttav ette. Saan ümber pöörata, aga sõita on ikka jube.
Maanteel näen risti, kust oleks pidanud vasakule pöörama, aga taga tuleb suur auto, jääb pööramata. Edasi on ainult mõte: Vasakule, vasakule, vasakule... Oo suund, vasak! (märkasite sõna "pidur"?) Käuks.
Geps püsti. Ei tea kas on ikka õige koht? Äkki keerasin liiga vara ära? Äkki liiga hilja? Äkki on mõni parem variant? Helistaks.... Oot, V. jäta kohe järgi: mõtteviis ei ole nakkuslik!
Sõidan ja loodan, et tegemist on ikka tee, mitte põlluga ja keegi ei tule kurjustama. Ees silt: Eratee. Tagurdan: saan sillapostidest lähivõtte. Auto terve ise elus. Seda teed mööda ei tahaks enam sõita. Ümberkaudsetelt pärides ilmneb, et just see tee viib "teisele poole"*.
Kolleeg teeb loominguliselt pika päeva. Sauna soojaks kütta ei jõua.
Õhtul filosoofilised lood Eesti hariduse didaktilistest nõrkustest.
Unes näen rööpmeid ja sillaposte.
3. päev
Üks politsei auto, üks krossirada, üks Eesti Posti postkast ja ei ühtegi inimest. Viimasel punktil olen talli taga. Teisel pool haugub koer - loogika ütleb, et see on ketis. Mõne aja pärast hakkab haukuma teine koer - loogika ütleb.... Lasen jalga. Inimestest ikka ei jälgegi.
Koju suundumine mõistlikul ajal. Maailmaparanduslikud ja mitte nii paranduslikud teemad. Mille käigus saab kuulda fraase nagu:
-- Uskumatu, et sa tegelikult ka niimoodi mõtled. -- Ma ootasin teist vastust.
Kaugtuled põlevad ainult kolmandiku teest.
3 päeva jooksul olen saavutanud hirmurefleksi väljendile: hi-hi-hii.
Tõlge: väga-väga halvasti on, aga vist ikka läks mööda, või siis mitte.
*tsitaat minu ja külamehe vahelisest eravestlusest.
PS: Jõudumööda aktualiseerin pilte, isegi kui need on mittemidagi ütlevad. Totral kombel on need minu jaoks sentimentaalse väärtusega.
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen