Looderdamine

..., õppimine ning vingumine on see, millega ma siin tegelen.

Eile õhtul plaanisin jalutada Lilienthali keskusesse. Säuksul oli ka igav ja tuli kaasa. Poole tee peal aeglustas ta sammu ja hakkas mulle kidnapperitest* rääkima. Mul hakkas tuju langema. Säuksuga öösel kooserdades on juba selline lugu, et joodikut põõsas ta märkab, aga joodiku lõukoera otse ees, ei märka. Säuksu paistis külmunud ja stressis, nii et enne oma eesmärki keerasin tavapärast trajektoori pidi koju tagasi. Tuju oli 0.

Aga minu paha tuju ei ole ju põhjus teiste inimeste tujutuseks. Nii veensin Säuksut veel linna minema, sest ta pidi seal oma treeningrühmaga mingis diskosaalis kokku saama. Kaardiga kakeldes leidsime selle isegi üles, aga Säuksu ei tahtnud sisse minna. Mind just eriti ei tõmmanud võõraste tumedate treenitud tüüpidega jahkerdama.

Tramm, mis tagasi sõitis, Hauptbahnhofis ei peatunud. Taipasime seda pisut hilja, aga istusime Neuhafenis ümber ja sõitsime tagasi. Kuni Strassenbahni ootasime naeris Säuksu, nii et geto kajas. Koju jõudes oli teine päris läbikene.

*lapseröövlid