Nagu kõik pühapäevad, nii ka viimane, magasime me peamiselt maha. Internet on meid ka hüljanud, nii et mis muudki paremat teha. Pesime pesu ja põrandaid. Muist rahvast võttis vaevaks Eiki Neti pärast kiusata. Jooksid nagu kana kari tal tiibu lehvitades järgi. Me R.- ga istusime köögis sõime ja vaatasime kogu värki kerge muigega kõrvalt, reklaamlauseid vahele visataes.
Mingi hetk teatas Eik meist mööda vuhisedes: "Alati kui ma teid näen, sööte te!" Ma ei osanud muud öelda kui: "Jaa, immer. Es ist ein estnisches Tradition, weiss du!"* Võttis ta kokutama, muigama ja vabandama.
R. oli eelmine päev mingi eestlasega kohtunud ja sellelt jalgratta ära virutanud. Pühapäeval käis siis omanik sellel järel. Aavo nimeline - põhimõtteliselt füüsik. Hoolimata R.-i vihjetest ta nälga jätta, ta siiski süüa sai. Minu esmane kihk jääda selleks ajaks väga ilusasse sügisesse jalutama, kui austet külaline käib, oli tagant järgi tegelikult õigustatud. Böse Geschichte dann!**
Õhtu teadaanne: R. teatas, et ta tahab ka nii süüdimatult õel olla, kui mina olen.
Armas.
* Jah, alati. See on üks Eesti traditsioon, tead sa.
** Paha lugu küll.
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen