ehk kramp, krambi, krampi.
Nüüd läksime tunni lõpust ka suurde basseini.
Alustuseks tegime läbi tavapärased harjutused titebasseinis. Üllataval kombel tekitas kõige rohkem probleeme kõige tavalisem hingamine. Mina... vee all... õhk saab otsa, mida teha? - hingata sisse. Hingata sisse?! Olgu-olgu õppisin jah peale esimest lonksu, et nii ei tehta ja rohkem ei teinud, aga vat kus idee!
Suurde basseini anti kaasa suuremad ujumislauad, kui lihtsalt punn. See oli vist ka tund kui suurte lestadega veel lamamist ja
selili otsade ujumist praktiseerisime. Pean tunnistama, et minu jaoks olid lestad, kuigi edasi viivad, tõeline piin. Juba neid jalga pannes sain mõlemasse talda krambi. Basseini teises otsa jõudes oli krambis juba ka sääremari. Nii et tunni teine pool oli silmaveega segi.
Riietusruumis pakkisin end viisakasti sisse - ikkagi -30ºC.
Rühkisin Vanemuise mäest üles poole, samal ajal kui kingiks ostetud kana bobikelgutas postimaja poole.
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen