Üks mu tuttav rääkis, et ta pole aastaid uisutamas käinud.Ma nägin oma võimalust! Viimaks ometi! Mina, kel mul on tugevalt, ee... no mõni tund uisustaaži. Oma vaimusilmas liuglesin juba graatsiliselt Sõpruse silla poole, juuksed tuules lehvimas. No päris piruettideni ei küüni isegi minu vaimusilm. Aga minust paistsid vaid tuisuhobused ja välkuvad uisud, kui ma talle ära teen.
Ja seal me siis päriselt olime. Tuisu tõttu oli küll plats pisike. Minu eelis!
Näe sealt ta tuleb - rendiuisud jalas (mitte, et mul enda omad poleks Liinalt laenatud). Nüüd ma alles näitan! Kõiki oma stiile, mida ma siiani õppinud olen - 2! Ja kui me siis lagedama peale jõuame...
Vahin mina suu ammuli kuidas, minu tuttav nagu Glebova kaari võtab. Teatab: "Aa, uisutamine on vist nagu jalgrattasõit" ja siis teisest servast: "Näe ühe jala peal!" või siis "Kas sa üle jala kurvi võtad?", "Prooviks midagi huvitavat - tagurpidi!"
Aga vähemalt ma ei kuku enam, kui mulle peale vaadatakse.
Pilt
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen