Vee- ja velotuur kaardiga

Asjatasin end pühapäeva õhtul Jõgevale ratast ära tooma. Küsisin endale esmaspäeva isegi selle tarbeks töölt vabaks.

Hommikul pisut peale kaheksat helistas tuttav:
- Noh? Kas magasid sisse?
- Ei.
- Mis siis?
- Magasin.
- Mis mõttes? Kus oled üldse?
- Jõgeval.
- Nii vara!
- Sa helistad mulle. Nii vara.
- Kas varsti stardite?
- Jah, viskan kohe öösärgi seljast ja hakkan väntama.

Nii see päris ei läinud, kuigi uni oli tõesti ära aetud ja hakkasime asju sättima. Muuseas saan jalgrattal selle väikse distantsi näitava vidina nulli. Umbes kell 10 alustasime.
Seekord olime LauluRästa poolt varustatud kaardiga, mis oli isegi parem kui all toodu:

Eelmise matka trajektoor on ka selles samas kandis - pisut põhja pool.

Numbrid ka seekord nähtamatud, aga enam vähem järjest.

Juba sõidetud teid ei tahtnud enam väga läbida, õnneks oli see ka võimalik. Sõitsime algul kruusa teed, mis läks üle metsavaheteeks. Kohtasime seal isegi kahte slaavi seenelist.

1. Esimene pikem peatus Pikkjärvel. Ujuma minemiseks tundub külm. LR pildistab selle asemel veevarve, mis paneb kohalikke kalamehi küsima, kas me mingit uurimust teeme. Peame piinlikkusega tunnistama, et oleme lihtsalt loodrid. Pärast itsitame, et peame me vast intelligentsed välja nägema.
   Kui kalamehed pappkarpi paati tassivad, kahtlustan, et püüavad dünamiidiga. Et kõlksu peale plahvatust ei tule, võib oletada, et püüavad pigem õllega.
   Minule helistab ema, kes meenutab, et vennal on sünnipäev. Teen siis selle kõne ka sinna otsa. Vend, va totu, on sünnipäeva päevaks end tööle vedanud. Pinnin veel teda, aga uudiseid oluliselt ikka ei kuule. LR üllatub, et mu vend on ikka tõesti vaikne, kuigi ma teda ette olin hoiatanud.
2. Kohtame Luua õpperajal mootorrattureid. Tee on kivine, auguline ja üldiselt halb. Jalgratta tee märgid tunduvad tõelise narrimisena.
3. Vahime kaarti ja lepime kokku, et Sudiste peale ei tahaks sõita. Põikame sisse ühte külla, kus LR olla lapsena saunas käinud. Leiame üllatuslikult ühe mõisa sildi, aga sellel on palju suurem ERAVALDUSE silt kohal, nii et uudistama ei julge minna.
   Mõne aja pärast vahime kaarti ja avastame, et oleme ikka kuidagi Sudiste peale saanud. LR juhtimisel sõidame edasi, mistõttu ma pole päris kindel kas 3. ja 4. punkti vaheline teelõik on ikka õigesti kaardile kantud.
4. Sajab. Vasakul märkame järve.
5. Jõuame Elistverre ja loeme kohalikku kaarti - meie trajektoor kipub ikka ühest ja teisest nurgast kaardi pealt välja. Edasi tulevad kruusateed. Ja sellised pehmeks sõidetud, et kisub ratast risti ette. Mäest üles viivad teed on puhta treppis.
6. Lebo ja lõuna sipelgapesas. Ujuma jälle ei lähe - puudub sügav mõte, kui ülevalt nagunii peale sajab. Teleka asemel vahime parte.
   Edasi sõites plaanime keerata Vedu peale, aga et seal sajab*, siis
7. Märkame Lähtes jalgratta teed, see lõpeb koheselt kui oleme suutnud jalgrattad sinna peale toimetada.
8. Pikk lauge tõus, mille jooksul Tartu rahvas aktiveerub ja hakatakse närviliselt helistama - kus te olete ja millal Tartu jõuate? Lähtel. Alles! Mis mõttes "Alles"?
   Vahime kaarti ja põrutame otse üle risti.
9. LR küsib teed. Ilmneb, et oleksime pidanud ära keerama. LR pakub, et lähme tagasi. Et ma olin terve languse pidurdanud, sest J. ratas on parema jooksuga, siis aktiveerub minus tibi: Mina ei roni sellest mäest üles! Ei, ei, ei ole sellist asja! Roni üksi, kui tahad! Aga mina ei roni!
   Õnneks saame ka põldude vahelt õigele teele. Põlde on üldse palju. Nii kaugele kui silm ulatub on kas tumedat künnimaad või kuldseks kuivanud vilja.
10. Rubriik: selle reisi loomad. "Lammas" teatab LauluRästas. Mina nendin, et ja-jah niikaua on lammas, kuni joonelt peale jookseb. Ja kuigi tegu on tõesti aedikust välja pääsenud lambaga jookseb see rumal loom LR-st mööda joonelt minu rattale. Õnneks ei hammusta kannast.
    
    Jõuame välja Tartu-Jõhvi maanteele. Sõitmine on paras vaev just mööda vuravate autode pärast. Tartu tundub pea et siin samas olevat, aga ometi on enne veel 3 tõusu. Jalutame palju: LR-il on jõuvarud otsas, ma võiks veel vändata aga ega minugi põlved tuikamiseta ole.
    Tartu silti on nii heameel näha, et teeme lausa fotosessiooni.
    Edasi saame sõita jalgratta teel, üllataval kombel ei jäägi me tervisesportlastele jalgu.
    PikaPajus tuleb läbitud distantsiks 69 km.

Et 70 täis saada ja ratas niikuinii all, käin jänest vaatamas.

Mõni päev hiljem mainib LauluRästas, et lõpp jäi kuidagi lahjaks: ei aupauke, ei tähistamist, ei linte. Ainukesed lindid, mis mulle sel momendil pähe tulevad on sinised, kirjaga POLITSEI.
Lepime kokku, et see tähistamine tuleb kunagi hiljem.

* on ju hea argument: Ärme sõida sinna, seal sajab.