Üks silm kinni ja jalg kaela taga

Niimoodi väntasin ma nädalavahetuseks külla oma vennale.

Et tegu oli tarbesõiduga, siis halastan Teie peale ja ei hakka seda kaardil lahkama.

1. Teekonna alguseks oli loomulikult Haku külastus, nii et väljumisajaks kujunes kell 19. Sealt väntasin väga kummalisi teid pidi Lõunakeskuse juurde. Ma olen üle keskmise kindel, et kõige pikemat teed pidi, sest distants ainuüksi Tartus tuli juba 3-4 km. Ajakulu oli seda suurem, et mulle vend iga natukese aja tagant helistas ja valmismõeldud plaane ümber lükkas.
2. Lõunakeskuse ringilt plaanis otse Elva põrutada. Vend laitis selle kui ohtlikuma variandi maha. Rääkis midagi Puhjast. Kookisin oma "raudteega" kaardi välja, ajasin näpuga järge.
3. Tatu piiril läheb mulle putukas silma. Rõhul muutub asi väljakannatamatuks ja tuleb teha putuka-välja-koukimis peatus. Loojang on väga julm aeg prillideta sõitmiseks.
4. Puhja valla silt ilmub õige vara. Seevastu Puhja rist millest vend rääkis laseb end kaua oodata.
5. Kaimi ürgorust läbisõites saan teada, et 4% langus ei kompenseeri 9% tõusu - tuleb ikka ise vändata
6. Puhjas kohtan rullnokki - suur kiusatus on nende kallal norida, aga selle nimel peksa ei tahaks saada ka. Seda enam, kui su riietumisstiil on funktsionaalne, putuka laipu täis ja sa näed välja nagu naabrimutt (venna sõnad).

Venna juures jookseb mind algul hirmutama, siis tervitama meie oma taksipeni. Kui jalg tiiruga alla jõuab, on seda vaja ilmtingimata lakkuda.
Õhtul jõudsime põletada mõned üksikud hao hunnikud, aga töötamisega on seal üldse nii, et rabad ja rabad, otsa ega tulemust ei näe. Ja selle rabamisega me siis terve nädalavahetus aega veetsime.
Lapsed läksid ööseks teise tallu. Mina jäin ema ja taksiga telkima. Taks, nahhaal, oli esimene, kes telki ronis ja laiutas aseme peal mis kole. Õnneks oli ta terve öö rahulik ja lükkas lukud alles hommikul lahti.
Eks järgmine päev oli sama rassimine. Minu suursaavutuseks oli ühe vaka aidast välja kangutamine. Õnneks tulid egiptlased meelde, muidu oleks praegu naba paigast. Laupäeval käisime teises talus saunas. Ma olekski tiiki jäänud, kui poleks oma keha 10 m ujumisega ära väsitanud.
Pühapäeval oli rassimisele lisaks veel kultuurprogramm. Külastasime tulemuslikkult kohalikku pisikest laata. Tips oleks meeleldi ühe jänese võtnud.
Venitasin tagasisõitu nii palju kui kannatas. Teised ainult irvitasid, et kus sul kiiret, kas linnaväravad pannakse lukku? Ütlesin, et jah. Ja kõik kes väljaspool röövitakse paljaks - ratas võetakse ja mobiiltelefon ja... täpselt nagu keskajal.

Kaalun teist teed pidi tagasisõitu, aga kardan öö peale jääda. Elva-Tartu liini tihe liiklus ei kõla ka kuigi kutsuvalt. Et ma oma põlve rassimise ajal olen mitu korda pahupidi astunud, siis igaks juhuks mässin kinni.
Kaima ürgorus saan kiiruse 45,2 km/h.
Õppetund: Kui on hirmus, ära aja silmi punni - putukas läheb silma!*

Teekonna pikkus sinna ja tagasi oli pisut üle 80 km

Tartus kutsutakse mind tundmatu inimese sünnipäevale. Esmamulje huvides loobun: pigem olla lihtsalt kuri, kui kuri ja tatine/higine.

*Õppetunni julmem versioon üllatusmomendiga: Oi kui suur koer Teil on!