Roolis. Rapla - Tartu

Mitu päeva pabistatud, lõpuks õnneks ikka sõidetud.

Õnneks olid kaasas ka 2 töökaaslast. Üks neist sõitis ka sinna, aga et kogu pabistamine asja ette läheks, siis sõitsin ise tagasi.

Meie masin oli paraku automaatkäigukastne. Alguses kasutasin nagu ikka vanast harjumusest 2 jalga, hiljem sain ka ühega hakkama, aga väga ebardlik oli sõita ikka. Tõepoolest tekkis kiusatus püksisäärte ühtlase kulumise huvides vahpeal jalga vahetada (et parem puhkaks ja vasak haldaks kõiki pedaale)

Terve tee sadas hoovihma. Sinna sõites ei olnud häda, sest ma polnud roolis, aga ma tunnistan, et sel juhul oleksin jätnud auto teepervele saju möödumist ootama. Tagasi teel esines ka tugevaid vihmavalinguid, kuigi selle kaela õige teeotsa maha magamist ajada ka ei saa. Pidime ümber pöörama ning õnneks ei tulnud ka väga suurt tiiru sisse. Selleks ajaks olin õppinud juba ka pidurdama.

Grossi poes tegime jäätise peatuse. Et ma olin roolis, siis loobusin lahketest pakkumistest. Parklast välja sõitsid kohalikud nii kuis juhtus ning nii olekski üks taat mu auto vasaku laterna mööda minnes lihtsalt kaasa võtnud.

Muidu oli nii, et üks töökaaslastest jälgis, mis ees liikluses toimub, ja teine, mis taga. Põltsamaal olid aga mõlemad magama jäänud. Jõudsime siiski kenasti Tartusse, kus ma hirmuhigi Emajões maha loksutasin.

Olen endiselt vilets rool.
Terve tee jooksul sain teha umbes 4. möödasõitu. Automaatkäigukastiga auto ei taha kuidagi kohe sellistel hetkedel vedu võtta. Kõige kohutavam oli möödasõit Tartu piiril, õppesõiduautost. Minu kiirus möödasõidul oli umbes 120km/h, mis pani mõtlema: hmmm... õppesõit?

Kiirusega on mul üldse pahasti. Ületan. Tänitage nüüd!

Õhtul oli kursaõe sünnipäev. Pidu algas tema korteris ning liikus edasi Maaiskasse. Nüüd on see siis nähtud. Ka seest poolt, mitte ainult tossudes teismelistega välisuksel chillitud.

Head ei ütle, halba ka ei ütle - olen lihtsalt vale inimene.

Pilt