Kassivalvur

Loperdasin paar korda üle uue silla. Pidu oli lausvaibunud, ainult Jõmmu podises veel jõel ja kuskil mängis üks väga üksik trompet.
Peale ujumist suundusin Lottat vaatama. Et mul endal oli vaja veel pesu ka pesta, sai vaadatud päris kaua.

Erilist rõõmu loomake mind nähes ei ilmutanud, püüdis mind pigem näugumise ja hammustamisega eemale peletada. Panin vapralt vastu kiusatusele elajas rõdule lasta, sest mul on tugev usk kasside omapäi hakkama saamise kergusesse värskes õhus. Seda enam, et õues loperdamisest olid huvitatud kõik osapooled.

Parketitud tuba oli kenasti mööblit täis tassitud. Mööbel oli kena. Ma ei usu, et mina nii julgeid värvivalikuid oleks suutnud teha, aga minu elu unistuseks on ka ainult taburet, mitte korter.

Õhtu lõpuks suutis kass end küünt pidi kardinatesse riputada ja näugus seal haledalt, enne kui ta ära päästsin.

Loodetavasti ei ole ta seal jälle rippumas, kui ma täna läbi astun.

Pilt: kassiomaniku erakogu