Reede õhtul oli mõnedel inimestel töö perioodi lõpp. Üllatuslikult kutsuti ka mind tähistama.
Vihma sadas nagu oavarrest ja õues pikniku pidamine ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Kolisime väikesest aiakesest tuppa. Pikniku laadsele oli igaüks kaasa toonud mida saanud, minul oli juhuste soodsa kokkusattumise tõttu õnnestunud hankida suitsukala. Kala oli paras õlle kõrvale, kuigi see oli just vedelik mida eriti külluses ei leidunud.
Et tegu oli väga erinevate inimestega, oli vahel tegu vestluse ülal hoidmise või tähelepanu jaotamisega. Minu kohta nenditi taas kord tõsiasju nagu: ma olen vana ja ma olen kuri. Kuigi ma endast kõige paremat muljet ei jätnud oli iseenesest tore ja irvitada sain päris palju. Koju jõudsin väikese ringkäiguga umbes kell 2.
Pisut kurb on mõelda, et on võimalus, et ma neid enam rohkem ei näe. Samas aga oleks parem, kui neil edasi ülesmäge minema hakkaks ja unistused, millest õhtul räägitud sai, täituks.
Pildid tulevad vastavalt viitsimisele ehk hiljem. Siis juba üritusest endast.
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen