Eelmine pühapäev vist saime juurde ühe uue elaniku.
Sasha - tegelik nimi Oleksandra või midagi sellist. Ukrainast. Õpib juurat. Räägib vigast, aga minust ikka paremini saksa keelt ja inglise keelt. Liigub päev läbi ringi kimonotüüpi hommikumantlis. On ka öösel meigitud.
Meie maja on kannatamatuid inimesi täis. Ajapikku harjub muidugi veidrustega ära. Leiab ka uusi ja põnevaid külgi nagu näiteks:
Ula pole nii tark kui välja paistab.
nt. - Juura - oo jaa ma tean küll, meie Poolas nimetame seda antropoloogiaks.
- Der Bischof* - Biskup ütleb Poola-Saksa sõnaraamat. Teave paneb teda õlgu kehitama ja ma ei oska nähtut lahti seletada.
Temaga koos intensiivkeelekursustel avastasin ka, et ta on üks igavene pugeja. Ta teeb kvantiteedilt palju ja kvaliteedilt vähe.**
Anja on paljude asjade suhtes rahulolematu ja kannatamatu. Kui natuke järele mõtleb, siis nendib ise ka, et ei olnud põhjust. Ta suudab ütelda kõike nii, et see kõlab kriitiliselt. Ei salli sakslasi. Ma vist ka ei salliks, kui ma nende juuresolekul nii palju kordi ämbrisse astuks.
Špelal on igav ja kõik on pahasti, kuigi selle juures suudab ta veel uskumatult optimistlikkuks jääda. Igav ja pahasti on tal igal pool. Vähemalt natukenegi.
Mina olen suur ja rahulolematu ja praeguseks kujunenud maja hirmuks. Üdini vastik, vastiku ütlemisega, tekitab kahtlusi, kas teretada või mitte. Eelneva teksti põhjal, võib mind ka virisejaks sõimata. Praegu elan moto: Ükski heategu ei jää karistamata. all.
Ruumi kasutusest. Kõik poolakad olid teatanud, et nemad küll mingi võõra inimesega tuba ei jaga. Nüüd siis teame miks. Lihtsalt nii tore on üksteist lõuates mööda maja taga ajada.
Nii poolakad kui sloveenlased ei salli Eiki. Ukrainlane ja eestlased leiavad endiselt, et Eik on liiga kannatlik ja tõmbleb meie pärast kaugeltki rohkem kui ta peaks. Kummalisel kombel on meil seega ka vähem virisemist.
*piiskop
** tsiteerides klassikuid - räägib palju aga ütleb vähe.
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen