Eidega õues

Mul on piinlik, et ma täna hommikul sisse magasin. Oleks päeva sujumisest varem teadnud - oleks pidanud veel hiljem tulema.

Küsisin kohe, et kas välja minek toimub, et ilm pilves ja tatine - ei tõota head. Aga juba oli vastus valmis, et ta mõtles, et no võiks ikka minna. Või mis mina arvan? Avaldasin kahtlust, et ilma kompassita täna kohe mitte ei lähe. Vastus: Eeemmmhhhh ma ei tea, kus meie omad on. Kauplesin paar kompassi siis SNB-lt. Nad soovitasid eelnevalt küll: vaadata sammaldumist ja linde, need pidavat ka lõunast tagasi pöörduma.

Välitöö riided selga, gepsud näpu otsa ja padavai parklasse meie hiigelsuure, aga õnneks mitte enam automaatkäigukastse, masina juurde. Auto pagaasniku ees seisis kolleeg ja vahtis taevast. Kui ta silmad kottidega ülekoormatud minu isikule langesid, peegeldus neis selline üllatus, et ma vaatasin igaks juhuks selja taha ega kedagi veel tulemas ei ole. Ei olnud. Hakkasin kõhklema, et äkki ikka ei olnud minu tulekuga arvestatud.

-Ah sa oled juba all.
-?
- Ma mõtlesin. Ilm on kuidagi halb?
- (V. ütle midagi, et tähelepanu võita) Eee... ma all jah. Ilm halb jah. Oli ka hommikul.
- Äkki ikka ei peaks minema? Või mis sina arvad?
- Ma ei tea. Sina otsustad. (Ei ole mina see, kelle pärast minemata peaks jääma. Minu arvamus oli juba enne riiete vahetamist avaldatud ja kõrvale lükatud)
- No ma ei tea. Sa juba all?! Ega vist tagasi üles ei lähe? Või mis sina arvad?
Kui parklast välja sõitsime sadas ikka veel lobjakat.

1. punkt
- Kas oli ikka mõtet välja tulla? No ma ei tea? Mis Sina arvad?
- Me oleme ju siin.
- No eee... mõtle selle peale.
- Mul on aega pool tundi kui geps tiksub selle peale mõelda. Kui üle tunni tiksub siis lähme minema.
- Tund? No ma ei tea. Tund on päris palju. No... jah. Vaatame.
Punktil puhta betoon. Minu 4-silmne sõber näeb räästast peale tilkuva vee mõjul eriti õnnetu välja aga teeb oma töö kiirelt. Hoian maja varju, säilitan paendlikkuse.

2. punkt
Tagurdame. Kurjakuulutav krõbin.
- Jäime kinni?!
- Ei. (Jumal, kui Sa olemas oled, tee nii, et ma praegu ei valetaks. Mina seda laeva tõugata ei jaksa.)
- Aa...
Pöörame ümber ja korraga on meie ees punane Opel. Miks me ei liigu? Me ei ole ju lumes kinni. Miks kolleeg akna lahti teeb?
- Põrutame minema (Hiljaks jäin. Juba tal pea aknast väljas)
- Mida?! Ah! Ma ei kuule Teid! Me teeme siin tööd! Ega me siin niisama nuhi ega midagi!
No on küla eided. No mis Sa minu otsa vahid, mina oleks minema sõitnud. Opelist saame lahti aga minu pahameelt möla peale, peab kolleeg kasvatamatuseks.
Läbi lume mütates jõuan punktile. Kolmjalga maasse peksta ei jõua. 4-silmne sõber pole koostööaldis, aga tiksub siiski. Surun end vastu kõrgepingeliini posti, mida mööda ülevalt lumesula vett jookseb.
Kõne. Koogin telefoni külmunud sõrmedega põuest välja.
- Kuule, mul sai aku tühjaks. Mul läheks veel tunnike. Või mis sina arvad? Paneksin uued akud sisse ja paneksin uuesti üles? Või mis sina arvad? On sul seal väga külm? Või jaksad ikka tunnikese veel olla? Või mis sa arvad?
Pakin end kokku. Telefoni enam vaja ei lähe selle panen põue. Mapi panen vesti alla, et päris läbi ei liguneks. Sõbra viskan üle ühe õla, kolmjalg üle teise. Tambin teele ja edasi ristile. Telefon heliseb. Võib ju oletada, et mul on aku tühi. Onju. Ikka heliseb. Kolmjalg põõsasse, sõber lumme, mapp lumme. Käes. Kõne lõpp. Vastamata kõne: kolleeg.
- ...............(tsenseeritud)
Kui see jalgrattaga mutt seal peaks minu käest küsima, et mida ma siin teeotsal teen, siis ütlen:
"Oma eite ootan. Ta õkva tulõ ja korjas mu massina pääle!"

*Raporteeritud vahetult ja toetudes emotsioonile. Vabandan.

Palun ulatage mulle gps-vars

On saabunud aeg hakata jõllitama jälle GPSi vihaseid rohelisi silmi ja vajadusel inimestega kommunikeeruda.

Esimese punkti kaevasimegi lume seest välja ja omanik ka kohe uurima, et mis me tema hoovis teeme. Üllatuslikult, selle asemel, et meid minema kõsserdada, kukkus tema punkti laitma, et nii kui nii rihitakse selleks ajaks kui teil pilti tehakse paigast ära. Lisas lõppu: "Ma tean, ma olen maamõõtja!" No mis ma ikka oskan öelda, eks me kõik natuke ole.

Teise punkti juures avastasime, et ühel fotokal aku puudu. Säästu aeg. See rikkus kolleegi tuju. Ja kuigi ta minust 3x aegalsem, tekitas kurb asjaolu talle tunde, et peaks ka minu eest rabama. Mina aga vaatasin kõrvalt ja mõtlesin, ei no ma oleks võinud vabalt ka kontorisse jääda, kui sa mind nii saamatuks pead. Nii ma siis passisin ja visisesin oma punktil, mõeldes pealkirjas toodud mõtteid koos sadistlikke plaanidega. 3. punkti ajaks oli töökorraldus õnneks mõistlikule tasandile paranenud.

Esimese päeva valguses, ma natuke kardan veel umbes 7 lähenevat välitööpäeva 2 meesterahva seltsis. Nende jooksul sõidetakse minust shovinistlikult lihtsalt üle. Muus osas saavad need tõenäoliselt väääga igavad olema.

Keeras üle

Seoses kella keeramisega keeran ma oma kella alati pisut ette. Võimalik, et olen seda liiga palju teinud sest praeguseks põhjustab selline teguviis veelgi enam hilinemist. Lisaks jätsin täna hommikul oma töötõendi ja rahakoti koju. Püha hajameelsus.

Reedega lõppesid igasugused ettelaulmised, mis ei päästnud kooriproovist.
Pühapäeval õpiti kõladega kudumist. Lubasin kunagi hiljem korralikuks hakata.


Laupäeval oli aga eriti tore. J. oli Tartus käimas. Sai halva ilmaga mööda Tartut lonkida ning maast ja ilmast lobiseda. Hea oli. Õhtuks pöördus tema koos Liinaga PikaPaju residentsist kluppi ja mina, nojahh.... Ilmnes, et ühes mu kooris on hakanud emotsioonid möllama.
Rongi taga oodates vahtisin kella ja kaalusin diskutibudele helistamist - kui ma veel kella ära ka keerasin oli lootusetult hilja.

2 käidud 1 veel

Ettelaulmiste nimel lasin eile poolest päevast töölt jalga. Väsitav ja pingeline oli. Laulupeole pääseminegi tundub kahtlane. Kõigele lisaks kaotasin oma noodid, õnneks mitte küll laulmisel, vaid ainult paberkujul.
Aga laagerdumised võiksid küll hakata peale tänast järgi andma.

Vahtralehe langus

Hilinenud sünnipäevakingitusena olen nüüd load viimaks vahetanud, väljalase - minu sünnikuupäev. Üritasin juba reedel ära tuua, aga no see läks natuke aia taha nagu Te lugeda võisite. Sarnaselt jätkates on minu töökaaslasest saamas riigiasutustevaheline kiirliin.

Ausalt öelda olen ma ikka pisut pettunud. Uued load erinevad vanadest vaid kehtivusaja poolest. Ma nii lootsin, et mõni turvaelementki on rohkem, aga ei. Äkki oleks ikka pidanud teise pildi tegema? Oleks praegu erilisem tunne olnud.

Postitus on pühendatud I.Kritškovale, kes on mind truilt ja kannatlikult teenindanud kõikidel minu ARK'i külastustel.

Pilt

Suitsuandurlusest

Täna leidsin postkastist sellise kirja:

Alates 1. 06. 2009 on Suitsuandur Eestis kohustulik. Vabariigi Valitsuse 27. oktoobri 2004. a määruse nr 315, §40, lõige 3 "Ehitisele ja selle osale esitatavad tuleohutusnõuded" (Nõutud igas korteris vähemalt üks andur). Pakume kvaliteetseid suitsuandureid. Suitsuandur koos paigaldusega 150.- Paigaldamine toimub 23.03. kell 17:00 - 20,00 (eile?!) Palume tagastada see paber KÜ postkasti hiljemalt 21.03.2009 (üleüleüleüleeile!!!)

Usaldades oma juhtivvõimu seaduse- ja hinnateadlikkust (lepime kokku, et nii on) libistasin teate paberiringlusse.

Meenus, et naistepäeval sai kindlaks tehtud, et juhul kui suitsuandur ei peaks töötama saab garantiikorras raha tagasi. Tuleb tšekki alati ihuligi kaasas kanda. Maja läind', aga näe natukegi saad tagasi.

Bürokraatia nurgake: Kuidas teha programmile restarti? Paned kinni. Teed lahti.

Seeneks saamine

Reedel käisin ARKis lubade järel. Oleks võinud vanad load ka ikka kaasa võtta mitte alles leti ääres avastada, et ups. Ei jätkunud ka südant töökoha valve süsteeme testida, vanad load nimelt töölaua sahtlis. Nii et ma praegu ilma juhtimisõiguseta tobu.
Õhtul oli esinemine. Kõrvalt kuulajad väidavad, et olevat paaniliselt välja kukkunud. Soperdasid kõik esinemise elemendid.

Laupäev oli täitsa lauluvaba. Käisin tv pool seeneks saamas. Hilinesin lootusetult palju. Neljas paan läks täitsa mustrisse. Esimese paani seinalöömismõnudest ja sellest tulenevast sõnavara laiendusest jäin sootuks ilma. Olin komandeeritud tv uude modernsesse avatud kööki lasanje rakkesse. Sain ka targemaks:
1. Õppisin lauapliiti progema.
2. Ma ei teadnudki, et kaste võib korraga nii klimpi tõmmata kui põhja kõrbeda.

Pühapäeva, kui ühe väga õnnetu päeva, magasin maha. Praegu vaevlen gripis.