Ikka veel

Minust jäi maha sissemakse. Money-money. Tegin Säuksuga juttu, et oled sa omanikuga rääkinud?
Tema ei saa.
Kuidas palun? Mida sa ei saa? Aga kas mina omanikule kirjutasin? Miks ma pean distantsilt, millegi sellise pärast ka veel muretsema? Kas mul muresid veel vähe? Ei, nemad ei saa räägitud, mittemidagi lubamise trend on tugev ja üldse on neil õhku palju.
Kirjutasin omanikule kirja, saksa keeles, vihjates läbi lillede, et te kõik seal olete kari nõdrameelseid. Pole veel vastust saanud.

Säuksust...
Oota Sa! Ma tean, kus Sa elad! Vennaarm on lõppenud!

Lennelda priiks.

Last stop - Hamburg

Tagastasin Strickerinile tema vara. Paraku ilmnes, et olime teineteisest jälle mööda rääkinud – lisaks kidrale oleksin pidanud ka arvuti kaasa võtma, sest tegelikult tal ei ole aega tagasi Bremenisse koos minuga sõita.

Õhtul võeti mind suursuguselt vastu – ilmnes et olin tulnud enda sünnipäevale. Koos kaunsituste ja salati, (küünaldega) koogi, külaliste ja kinkidega. Ma olen nihutatud.
Järgine päev algas nagu Strickerini pool ikka pisut hilja. Põletasime kahe üheks – ahh, hetk olla 10 aastat noorem.

Ilm oli tormine, aga suundusime ikka Hamburgi. Käisime raamatukogus, otsisime mitte eksisteerivat kohvipoodi – Carroux. Viimasel päeval mida kõike teada ei saa – kohvipoes, koha peal, jahvatatakse sulle ube nii peenikeseks kui aga ise tahad. Viisime läbi ka aktsiooni “Currywurst”. Vorsti ei õnnestunud küll selle leiutamise tänavalt leida, pidime leppima seal kandis asuva kiirtoidu kohaga.

Kuna arvuti tagastamiseks paremat plaani ei leidunud oli Strickerin sunnitudminuga koos tagasi Lilienthali pöörduma ning ühinema väikse peoga – veini, juustu ja maiustustega.
Siiani Eik veel peole sisse sadanud ei ole.

Väljas on tormi nägu. Teades Ryanairi eelarvet, siis lendame homme ehk mootoreid käivitamata.

Veel viimaseid tegemisi

Säuksuga käisime eile õhtul shoppamas. Kui on näha, et inimene midagi osta tahab, olen ma väga hea shopingu kaaslane. Säuksule saime rohelise jaki ja suvised püksid. Mina proovisin punast nahka selga – mootorratas ja põkk jäid puudu. Praeguse seisuga olen otsustanud, et kuigi asi kõige hullem välja ei näinud, tuleks tibilusest ikka puudu.

Hommikut alustasin linnavalitsusest abmeld*imisega. See oli märksa lihtsam kui anmeld'imine. Linnuke kirjas.

Täna jooksin mööda Campust** ja proovisin internetist veel viimaseid pabereid välja trükkida. Algul paistis küll ilmvõimatu. Lõpuks maandusin õnnetu näoga International Office’i ukse taga. Sain väljatrüki ja isegi allkirja ja templi, millest ma ei osanud unistadagi, pluss koopia. Sellega peaks ka siis nüüd korras olema.

Kingi otsinguil käisin veel. Ei saa ikka kõike, mida otsid. Kurb.
Homseks ostsin aga veini ja juustu. Tõenäoliselt

1) läksin mõlemaga alt.
2) on üks kahest või mõlemad homseks kellegi poolt lihtsalt pintsli pistetud.
3) pean ise kuival püsima, sest vaja lennule jõuda.
Kui uued julgevad ses suhtes piriseda, siis oodaku nad ainult ... veini traditsioonidega maa - kus teie tervitusveinid on?

Zombie zones toimuvad kummalised ettevõtmised: killu hunnik külmkapi ees laseb oletada, et üks Simpsonite tass on surma saanud ja keegi on ühinenud advokaadihakatise kampaaniaga "Kartul koduloomaks".

Kodustelt sain e-maili.

*Välja- ja sissekirjutus
** Mõeldud kui ülikooli linnak

Paberimajandus

No päeva peale üritasin siiski üht koma teist ära teha. Tagastasin oma mensakaardi. Kuigi probleeme otseselt ei tekkinud, oli see ikka üllatavalt keeruline protseduur – allkirjastamise ja isikut tõendava dokumendiga.

Erasmuse programmi jaoks on vaja veel üks paber välja ajada. Homme on International Office* paraku kinni. Loodetavasti saab ülehomme asi siiski Säuksu abiga aetud.

Zombie Zone’st on vaja end välja kirjutada. Täna ei õnnestunud – ametnikud peale lõunat lihtsalt ei tööta enam.

Peamine eesmärk oli lennupileti suhtes selgusele jõuda. Ilmnes, et lennupilet ongi mul selline kiusliku loomuga. Kõige enne ei saa ma tema kohta kinnitust ja kui ma isiklikult talle järgi lähen, siis … vot ei trükku välja! Nii me teenindajaga seisime ja naeratasime vastastikku 15 min. Välja trükki ikka ei saanud. Aga teoreetiliselt pilet olemas ja sõit toimub. Kui Lätist viperusteta edasi – oo sinisilmsus - saan otsin neljapäevaks põkkumisvõimalust.

Ufo on maandunud. Aga kuhu? Tõenäoliselt prügimäele. Ehk meil on köögis uus lamp. Vana polnud küll ka veel päris pimedaks põlenud, aga selle virvendamine oli inseneridele liiast. Nii et meil uus, säästupirniga valgekrae.

*Välisüliõpilastalitlus

Magamatus

...teeb tigedaks ja ajab plaanid sassi.

Eelviimane koristamine

Virin.
Et juba enne mu esimest (!!!) hommikukohvi tuju ära rikuti ja ilm pilve kiskus, matsin maha mõtte Bürgerparki jalutama minna. Säuksu magas veel ja ei tahtnud teda kohvilõhnadega üles ajada. Et eile mingit vene maffiafilmi vaatasime, magasin isegi plaanitust kauem (rongiga väljasõidu tegemiseks liigagi kaua). Alguses vaatasid küll ainult Säuksu ja Advokaadihakatis, aga ma ei olnud piisavalt väsinud, et msn-i valju ja ebaühtlase plõnksimise kõrvale magama jääda. Nii ajasingi kell 2 kargu uuesti alla; valik oli kas tusatseda või filmi vaadata.

Köögis kükitasid Koerad. Haarasin kohvitassi ja põgenesin õue. No on massohhist - tuli järgi ja kurtis: "I'm going to kill you!* It's cold out here!"** No mis me siis nüüd küll teeme?! Ei pea ju paljalt välja jooksma, või mis?!

Jälituskoerad olid päev läbi aktiivsed. Kui on kindlaks tehtud, et mina difficult*** olen, miks siis mitte teisi majaelanikke tüüdata? Mmh?

Matsin oma paha tuju koristusgraafikusse.

Koerad mängivad all kaarte. Majapidamisraha peale.

* Ma tapan su ära! - Valge Koer kasutab lauset minuga suheldes refräänina.
** Väljas on külm!
*** raske (Advokaadihakatise ja Valge koera eravestlus 2008 "V.-ga suhtlemine")